Ostes seifi, küsige läbiviidud katsetuste kohta ECB•S sertifikaati

Viimaste aastate jooksul on leidnud aset mitu suurt pangafiliaalide, mängusaalide ja kaupluste röövimist. Sageli lülitavad kurjategijad signalisatsiooni välja, murravad uksed maha ning avavad loetud minutite jooksul 1. või 2. klassi sissemurdmiskindlusega (ingl. Grade I, Grade II) seifid. Sündmuskohale jõudev politsei ei imesta mitte ainult „saagi“ suuruse vaid ka seifide kvaliteedi üle.

Organisatsioonid võivad väliste ja sisemiste nõudmiste kohaselt ruumidesse seife paigaldades mitte pöörata tähelepanu toodete tagasisidele ning mitte kontrollida teostatud katsetuste sertifikaatide ehtsust või neid väljastanud sertifitseerimisorgani sõltumatust.

„Püüdes hoida kokku tehnilistele kaitsevahenditele tehtavatelt kulutustelt, ostavad pangad, riigiasutused ja eraettevõtted reeglina tooteid, mis on odavamad ning ainus, mis omanikku huvitab, on sertifikaadi olemasolu. Tellijale on sageli ükstapuha, kas toode vastab väidetavatele omadustele või mitte,“ konstateerib ettevõtte Eurosafe juht Mati Jõenurm. Ettevõtte blanketile kirjutatud ning kõikide allkirjadega varustatud sertifikaati on võimatu vaidlustada, kuid sageli pole selle paberi taga midagi.

Tootjad ise seifide sissemurdmiste juhtumeid kommenteerima ei kipu. „Pole selliseid seife, mida mehhaanilisel teel poleks võimalik avada. Mis puudutab aga juhtumeid koos röövimisega, siis võisid nad ise võimaldada sündmuste sellist arengut,“ sõnab ettevõtte Master Key lukksepp (ingl. locksmith) Daniil Altuhov. Tema sõnul seisneb seifi kindlus ehk sissemurdmiskindluse klass ajas, mille vältel suudab seif pidada vastu kõikidele sissemurdmisviisidele, mille vastu ta välja on töötatud.

Katsetused

Standardi EN 1143-1 kohase 1. või 2. klassi sissemurdmiskindlusega seife pole lihte avada. Sellest järeldub, et antud seifid tõenäoliselt ei vastanud sertifikaatides väidetud klassile. Seife kas valmistatud tehnoloogiaid rikkudes või siis neid üldse ei katsetatud või katsetati nn sõbralikus režiimis.

Koos seifiga saab ostja sertifikaadi. See sama dokument, mis võimaldab pankuril või majaomanikul tõendada kindlustusandjale kaitse kindlust. Ostjal tasuks vaadata lähemalt dokumenti ning uurida, milline laboratoorium katsetused läbi viis ja kuidas seda tehti.

„Üks laboratooriumide peamisi näitajaid on sõltumatus ja kompetents. Põhimõtteliselt saavad mõned laboratooriumid teatada ainult oma kompetentsusest. Näiteks peab valmistajatehase juures asuv labor töötama sõltumatute ekspertide järelevalve all“ räägib Mati Jõenurm. - Alati aga pole see nii. Mis puudutab aga mõningaid euroopa sertifikaate, mis on samuti Poolas väljastatud, siis nende puhul on olukord järgmine. Seif saab üldise Euroopa standardi EN 1143-1 kohaselt 2. klassi sissemurdmiskindluse, kuid kui sama seif viia Saksamaale või Rootsi laborisse, mis väljastab väga tõsiselt võetavaid sertifikaate ECB•S, siis saab ta vaid 0. klassi. Laboreid on liiga palju. Kõik tahavad aga ellu jääda.“

Laboritel pole vaja ennast ja ostjaid kindlasti petta, piisab kui muuta katsetuste metoodikat. Näiteks katsetada lihtsat seifi keerukatele sissemurdmisviisidele vastupidavuse suhtes. Ekspert teeb seifi loomulikult lahti, kuid täpselt alles selle aja möödudes, kaua seif peab muukimisele vastu pidama. Sellest, et sissemurdmine oli keeruline, kuid tegelikkuses on seifi võimalik „avada kirvega“, saab ostja teada alles peale röövi. Balti riikides müüvad ainult mõned ettevõtted sh Promet seife, mis on läbinud sertifitseerimise Euroopas ning millel on ECB•S sertifikaat (seda nii sissemurdmis- kui tulekindluse suhtes).

Seifide tootmine toimub üldtunnustatud standardite alusel. Katsetuste käigus tuleb seifi mitu korda, mitte ainult üks kord, lahti muukida – räägib Bulgaaria ettevõtte Promet direktori asetäitja Kosta Hadžijev. - Lisaks võib katsetele saata hea seifi, kuid tootmisse lasta lihtsustatud mudeli. Mitte kõik euroopa laborid ei jälgi selle järele, kuid sertifitseerimisasutus ECB•S viib kaks korda aastas läbi kohustusliku tootmisauditi. Saksa inspektor saabub ilma kutsumata tehasesse, vaatab jooniseid, materjale, tehnoloogiat ning veendub, et katsetuse läbinud mudel pole mingis osas samme tagasi astunud.

Kindlustus

Loomulikult peab ostja ise mõtlema, mida ja kus kohast ta ostab, kuid teda võivad abistada valdkonna spetsialistid ning kindlustusfirmad. Viimased kindlustavad seni formaalselt seifi sisu (välja arvatud raha), kuid Balti riikides ei kehti Lääne Euroopas levinud süsteem. Seal annavad kindlustusfirmad ECB•S sertifikaadiga seifidele rahalise limiidiga poliisi (igale sissemurdmiskindluse klassile).

Kindlustusjuhtumi aset leidmisel, kus selline seif lahti murti, maksab kindlustusfirma limiidi täies ulatuses sõltumata sellest, palju raha või milliseid väärtesemeid seifis hoiti. Saksamaal on eraisikute puhul limiit 1. klassi seifile (Grade I, ECB•S) signalisatsiooniga ruumis 130 tuhat eurot; 3. klassi seifile (Grade III, ECB•S) aga 400 tuhat eurot. „Saksamaal on olemas kogemus, kus kindlustajad, tootjad ning suurtarbijad töötavad ühiselt kaitsekindluse nimel,“ toob näite Euroopa turvasüsteemide assotsiatsiooni ESSA (ingl. European Security Systems Association) asedirektor Josef Reingen.

Millele peaksid ostja ja kindlustusfirma tähelepanu pöörama

1. Tehke endale selgeks, mida te soovite osta: seifi, mis tagab selle sisu ohutuse sissemurdmise korral või lihtsalt paberit?
2. Toote tasub osta assotsiatsiooni ESSA liikmeks olevalt tootjalt.
3. Osta tuleb toodet, millel on sertifikaat ECB•S.